Persoon: Hanna Jaanovits

Teatri päriselu

Tekst Hebe Paas, Fotod Renee Altrov

Sel kevadel lõpetas lavakunstikooli juba 31. lend noori näitlejaid, kes nüüd kõik Eesti teatrilavadel tegusid tegema hakkavad. Üheks lõpetajaks on Hanna Jaanovits, mitmekülgne Tartu juurtega naine, kes juba enne diplomi kättesaamist tegi silmapaistvaid rolle suurtes lavastustes, mis kriitikuid ahhetama panid. Sel sügisel alustas Hanna karjääri Eesti Draamateatri kutselise näitlejana ning sel sügisel on Hanna ka Tartu Kaubamaja kampaanianägu. Tere tulemast Hanna heade valikute lavale!

Kohtun Hannaga ühel päikselisel septembrikuu keskpäeval Vabaduse väljakul, kuhu ta vurab kohale sama särava kollase jalgrattaga, nagu seda on tema ise. „Ma kallistan!“ teatab ta rõõmsalt mind nähes. Tore, mõtlen, sest ka mina olen kallistaja. Sellest stiilselt mahedatesse sügistoonidesse riietatud naisest kiirgab vahetust, vabadust ja soojust. Hanna lai naeratus ja heatujulisus panevad mind kohe tundma, et siit võiks tulla üks soe vestlus. Ja tulebki.

Oskus võtta aega

Vestleme möödunud suvest ja eesootavast sügisest. Selgub, et praegu on Hannal mõnus sisseelamise aeg, mil pärast nelja aastat intensiivset lavakooli on korraks natukene rohkem aega iseendaga tegeleda: käia trennis ja osaleda kursustel. Sügise saabumine teda kaamosesse ei vii, hoopis vastupidi. „Elame nii põneval ajal! Ootan väga sügist, kuna täpselt ei tea, mida oodata, ja olen seetõttu väga põnevil,“ räägib ta õhinal.

Et sügisel kipub aeg kiiremini minema ja inimesed ikka kurtma, et aega ei ole, uurin Hannalt, milline suhe on temal ajaga. „Aja võtmine on oskus, mida peab õppima. Kuidas öelda endale rohkem jah ja teistele ei, ning seeläbi rohkem aega võtma. Tegelikult on nii õudne, kui tunned, et kuklas on kogu aeg see pall, mis muutub nii suureks, et ei suuda enam hetkes olla. Tempost tuleb osata välja astuda. Ma õpin seda veel,“ tunnistab ta. Samas märgib ta juurde, et aega ei saa ka lõputult olla, kuna teadmine, et hetk on kaduv, tekitab soovi seda mitte käest lasta ning päriselt nautida.

Teatris kasvanud

Teatris on Hanna oma vanemate töö tõttu palju aega veetnud ning laval oli ta ka juba päris väiksena. „Mulle räägiti, et olin kahekuune, kui mind esimest korda teatrisse viidi. Küllap seetõttu ongi sellest saanud minu jaoks nii loogiline ja turvaline paik, et näitleja elukutse valik on olnud kuidagi väga loomulik.“ Hanna märgib, et vanemad teda artistimaailma otseselt suunanud ei ole, pigem proovinud isegi eemal hoida, kuid tüdruk ei kuulanud neid ning otsustas keskkooli minna Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi. „Mida vanemaks saan, seda enam üllatun, et sellise lükke tegin. See vastutus iseenda ees kasvatas mind inimesena päris palju,“ ütleb ta.

Kas see, kui perest on keegi tuntud näitleja, tekitab näitlejaks pürgides ka liigset pinget? „Alguses ehk tundsin seda küll, aga ma arvan, et see ei tule tegelikult väljastpoolt, vaid me ise paneme selle endale peale. Väikese Eesti teatrimaailmas on ju palju seda, et keegi on kellegi laps ja seetõttu ei ole õnneks seda tunnet, et peaks kellegi varjust hirmsasti välja hüppama.“ 

Paus aitas selgusele jõuda

Nagu meil, inimestel, ikka, läbis ka Hanna vahepeal kahtlemise perioodi, kus küsis endalt, kas see on kindlasti see tee, mida ta edasi käia soovib või teeb seda seetõttu, et see on justkui ainus maailm, mida tunneb. Lavakasse sai Hanna teisel katsel. Katsete vahepealsel ajal jõudis ta muuhulgas töötada ühes tuntud moekaupluses, tehes seda nii hästi, et suurepärase töö eest ka auhinnaga premeeriti. Just see vahepealne aeg aitaski tal selgusele jõuda, et teater on tema tee. „Olen väga tänulik selle kogemuse eest, kuna see õpetas mulle palju ning muutis veelgi iseseisvamaks. See polnud minu iseloomule sobiv töö, kuid aitas selgusele jõuda, mida ma teha tahan.“ Vahepealne aeg aitas tal kasvatada ka enesekindlust, mis võimaldas pingelistel sisseastumiskatsetel rahu säilitada ning iseendaks jääda. „Meil olid väga toredad katsed. Tekkis hästi usalduslik õhkkond ja ma olin otsustanud end lihtsalt usaldada. Ju see siis mängis välja.“

Õppetunnid lavakast

Kui küsin Hannalt õppetundide kohta lavaka-aastatest, kiidab ta esmalt oma kursuse juhendajaid Jaak Printsi ja Külli Teetamme, kes õpetasid neile trupivaimu – seda, et sa oled täpselt nii tugev, kui on nõrgim lüli sinu tiimis. „See tõdemus, et üheskoos oleme kõige tugevamad. Me oleme üks parv ja me liigume täpselt sellises tempos, nagu dikteerib parve viimane kaaslane. Me ei liigu eest ära, vaid ootame teda järele, ja siis läheme koos edasi ja kasvatame tempot. See annab nii palju, kui tead, et sa ei ole üksi pingutamas, vaid sul on terve kamp inimesi veel. Teadmine, et koos jõuab kaugele, annab palju.“

31. lend oli väga ühtehoidev kursus ning kuigi Hanna ütleb, et mingisugune kaitsemehhanism pettumuse ees ei lase tal ehk teinekord suurelt ja kõva häälega unistada, unistab ta siiski kunagi millegi ise loomisest. Võib-olla ei olekski väga ebareaalne, vaatamata sellele, et nad nüüd mööda Eestit laiali on, teha koos kogu kursusega midagi, mis ühendaks kõiki neid kohti, kus nad nüüd tegutsevad.

Hanna sõnul on praegu teatris hästi põnev, võimalusterohke ja otsinguline aeg. Väga otsitakse, mis need teatri piirid siis on ja kuhu veel saab minna. See on noore näitleja jaoks, kes alles siseneb teatrimaailma ja veel päris täpselt ei tea, mis see teater tema jaoks on, äärmiselt huvitav.

„Mingid uued tuuled puhuvad ja ma ei tea, kuhu nad puhuvad, aga minu meelest on väga äge aeg, mil siseneda teatrimaailma,“ mõtiskleb ta.

Aga kui sa ei oleks näitleja?

„Siis ma oleksin logopeed! Selle peale ma mõtlesin isegi täitsa tõsiselt. Andmise aspekt töös on mulle oluline ja tegelikult on neis kahes erialas ka midagi ühist: lavakõne ja logopeedia on mõlemad töö hääle ja häälikutega.“

Aga Hanna on näitleja ja sellest sügisest on ta Eesti Draamateatri palgaline näitleja. Teatri, mille etenduste piletid kipuvad kohati defitsiitsed olema ning mille etendused võetakse teemadeks õhtusöögilaua taga. Kahes väljamüüdud ja palju aruteluteemasid loovas lavastuses – „Macbeth“ ja „Rahamaa“ – on ta ka ise juba jõudnud kaasa teha. Kas selline vägev asjade käik paneb vahel ka pea ringi käima, küsin. Ta vajub korra mõttesse. „Kooli minnes me keegi otseselt liiga palju ei mõelnud, mis meist edasi saab, kuna pole garanteeritud, et pärast lõpetamist tööd saad. Samas ikka natuke loodad, et keegi kutsub tööle, aga see, et me lõpuks kõik tööle saime – see on väga suur privileeg. Nüüd see päris kool alles algab.“

Ometi on see noor naine, kes ütleb, et päris kool alles algab, mänginud juba nii paljunõudvat ja keerulist rolli, nagu seda on leedi Macduff lavastuses „Macbeth“. Kriitikud olid lummatud, vaatajad olid lummatud, kui Hanna mängis veatult stseeni, mida on publikust äärmiselt valus vaadata. Ka ise lapsevanem olemata. Nii keerulise stseeni mängimine nõuab tugevat sisseelamisoskust. „Ma arvan, et saan seda stseeni mängida just nii, nagu ma mängin, kuna ma ei ole ise ema. Kõik, mis ma saan teha, on asetada enda tegelaskujusse kogu oma empaatia, aga ma ei pea võitlema isiklike tunnetega, kui vaatan seda pisikest keha oma kätel, sest minu kujutluses ei saa see keha muutuda minu lapseks. Usun, et kui oleksin ise ema, lahendaksin selle kuidagi teisiti.“

Hanna tunnistab, et „Macbeth“ on lavastus, mis oma aktuaalse teemakäsitluse tõttu paneb mingisugused väga suured asjad näitleja sees liikuma ning nõuab seetõttu ka veidi teistmoodi väljatulemist. „Sõda ja tohutu ebaõiglus, süütute kannatamine – need on kõik nii õudsed teemad ja kui me seda lavastust tegime, oli see väga aktuaalne. Me teadsime alguses, et mängime seda pigem vähe kordi, aga nüüd on periood pikenenud ja lavastuse lõpus, kui me Francisco de Goya sõjakoleduste pilte teeme, avastan end mõtlemas, et appi, ma olen jälle siin. Nii palju aega on mööda läinud, kuid see õudus tuleb aina lähemale ning muutub aina võikamaks.“

Rollist välja tulemise oskus on samuti oskus, mida peab ajas õppima ja mis võib olla ka põhjus, miks näitlejad kipuvad üldjuhul olemagi pigem ööinimesed – uni lihtsalt ei taha nii kähku tulla õhtul, kui oled veel natukene rollis. „See on erialaga kaasnev huvitav asi, mida keegi ei saa õpetada – mis saab siis, kui etendus lõpeb. Lõputult jalutada igal õhtul ei jaksa, et end selgeks jalutada.“ Samas leiab ta, et sellega toimetulemine on midagi, mille võti tuleb kiiremas korras kätte saada. „See on väga ressursimahukas, kuid kuna meie sees ei ole seda ressurssi lõpmatuseni, võib see läbi põletada,“ sõnab ta mõtlikult.

Kui uurin Hannalt tema eeskujude kohta teatrivallas – piltlikult öeldes, kelleks ta suureks saades saada tahab, – ütleb ta elevalt: „Kui ma suureks saan, siis ma tahaksin olla Mari Abel! Olen teda pikka aega imetlenud ja see imetlus aina kasvab. Ta on väga inspireeriv ja ma olen oma peas küll vahel mõelnud erinevate rollidega töötades: aga kuidas Mari seda teeks?“

Teater kui eraldi moevool

Moele mõeldes märgib Hanna, et on oma teatrikoolides käimise ajal kogu aeg liikunud justkui sellises seltskonnas, kes ei järgi n-ö peamoevoolu voogu. „Minu meelest lavakaid võib alati ära tunda, sest nad on kõik otsustanud kanda kas pikki villaseid või siis hoopis nahkseid mantleid. Sa kuidagi tunned ära selle stiili.“ Hanna sõnul on tema enda stiil pigem hektiline ning kipub käima tujude järgi. Ühel päeval ihkab naiselikkust, teisel päeval ei taha sellest midagi kuulda. Ja nagu ühel tõelisel põhjamaa tüdrukul ikka, on ka Hanna turvatsoon must värv ning mitte-midagi-pole-selga-panna-päevadel leiab ta end just mustas komplektis, millele proovib särtsu lisada mõne väikse värvilise elemendiga. Ikka maitsekalt. Ta tunnistab, et võib asjadest natukene kiiresti tüdineda ning seetõttu on tema lemmikud sellised moeesemed, mida saab mitut moodi kanda, neid seeläbi pidevalt millekski täiesti uueks muutes.

Tartus saab aega võtta

Kui küsida Hannalt, mida ta Tartu puhul kõige enam igatseb, olles nüüd juba üheksa aastat eemal olnud, toob ta välja linna rahulikkuse. „Tartus on mingi teine voolamine. See jõgi teeb midagi linna õhuga, inimestega, et seal lihtsalt on vahepeal neid sekundeid rohkem. Seda ma igatsen.“ Hanna lemmikkoht Tartus on Karlova, kus ta on ka üles kasvanud. Kevad, kui kõik õitseb ja saab rattaga mööda Linda tänavat sõita, toob hinge mõnusa lapsepõlvenostalgia.

„Mulle meeldivad Tartu puhul veel need hetked, kui foori taga on üks auto ja üks jalakäija, mõlemal punane tuli ja mõlemad seisavad need sekundid, kuniks emmal-kummal tuli roheliseks läheb. See on nii ilus hetk ja sunnib aega maha võtma.“

Kui küsin Hannalt meie vestluse lõpetuseks, kas tal on endal midagi südamel, millest sooviks veel rääkida, ei mõtle ta kaua ja ütleb: „Ma soovin empaatiat. Ma soovin inimestele võtta aega, et tunda empaatiat teiste vastu ja saada aru sellest, mida tähendab, kui keegi teine on sinu suhtes empaatiline. See on minu jaoks väga oluline.“

Ilus mõte lõpetuseks, ütlen, ja nõustun tema öelduga, sest iga päevaga tundub üha enam, et empaatiat oleks meie ümber tõepoolest rohkem vaja.

 

HANNA HEAD VALIKUD

Viimane meeldejääv lugemiselamus oli Tõnu Õnnepalu „Siinpool vaikust”.

Kõige mõnusam laul pärast pikka päeva on Nick Cave & The Bad Seeds „O Children”.

Maailma parim maitse on soojal šokolaadikoogil jäätise ja vaniljekreemiga.

Kõige parem lõhn maailmas on värskel samblal.

Minu salasõltuvus on söömine.

Inimesed ei tea üldjuhul minu kohta seda, et mulle meeldivad vanad keldrid, pööningud ning seal leiduv kraam ja lõhn. 

Minu asendamatu ilutoode on hügieeniline huulepulk.

Mind teeb õnnelikuks väljakutsete ületamine, päike ja lähedased.

Kõige enam ootan hetkel, et suudaksin püsida hetkes.

Lugu ilmus esmakordselt Moekuulutaja ajakirja sügisnumbris 2024.